Heia, heia. Täitsa üllatav, et praegu on täies hoos 3 veerand, mis tegelikult tundub nii pikk ja minu jaoks on see alati veninud. Kuid kõik viimased nädalad, mida on olnud 3, on möödunud suure kiirusega. Äkki ka sellepärast, et meil praegu lihtsalt polegi füüsikat ja sellepärast ka, et külmapühad lasi koju jääda.
Neljapäeval oli veel külm, külmem kui kolmapäeval .. tuulekülmaga lausa -30 kraadi. Mõtted käisid peast läbi, et äkki jääks koju, aga eesti keele kontrolltöö ja keemia järeltöö ei lubanud seda. Üllatuseks oli ka koolis rohkem inimesi. Kui tunnid said läbi, oli aeg minna matemaatika eratundi, et valmistuda järgmise päeva kontrolltööks. Õues oli veel külm, aga lootes, et kohe saab tuppa, külmatundlikkus andis järele. Nii, helistasin alt kella .. keegi ei vastanud, siis teist korda, keegi ei vastanud janiiedasi .. kuni viis korda. Siis ma hakkasin mõtlema, et äkki oli ikka teine aeg. Midagi polnud teha, kõneaega polnud ka, et saaks helistada. Seadsin sammud siis kiiruga kodu poole. Helistasin lauatelefonilt õpetajale, kes oli ikkagi kodus, ainult et paraadnatelefon oli hargil. Seletasin ära, mis juhtus ja ikkagi läksin eratundi pärast. Matemaatika sai üsna selgeks.
Reedel polnud midagi erilist, koolis oli mate töö ning hinde sain täna teada .. see oli C, eks väike pettumus. Ellerheina proov oli ka õhtul, kuhu ma ei viitisnud minna. Aga proov oli suhteliselt rahulik. Vahepeal sai suurest saalist eemal olla ning niisama lebotada ning vahelduseks jauha-jauhale, laulsime Tormise teisi laule, mis meeldisid mulle tunduvalt rohkem.
Täna käisin osa oma perega Balti biidermeieri näitust vaatamas. Kunst ise on asi, mis mulle läheb peale. Kuigi ma pean tõdema, et on nimesi, mida ma ei tea. Sama oli lugu Balti biidermeieriga, mida ma pidasin nimeks. Aga see osutus ju Balti kunstiks lihtsalt, silly me. Enamuses olid õlimaali portreed. Nendega ongi huvitav nähtus see, et vaatad üht maali ja sellel olev inimene nagu jälgiks sind, põnev. Oli ka muud, peale maalide. Näiteks hõbedast nõud ja portselanist kujud jne. Päris paljud väljapandud tööd andsid ideid ja osad isegi tõid mälestusi esile. Igatahes igati väärt ja mõnus kunstielamus. Õhtul õgisin Mc'i toitu .. kui hea. Kirjutasin arvutisse ühiskonna kt vastuseid ja ühe ning pärast kahe silmaga vaatasin dokfilmi Lõunamerest.
Homme .. sõit, sõit MAALE. Mis sinna minna?! Sugulastele külla!

Häid külmapühi! .. nendele, kellel on see ametlikult ja nendele, kes ise otsustasid koju jääda. Mina igatahes võtsin kuulda raadiot. Kokkuvõttes on see ülihea, et sai kooliprii päeva kuigi pärast peaks igaks juhuks ekooli vaatama.

Okei, midagi muud ma ei tahtnudki rääkida enam ..

Istun toas õues paukuva külma eest ja vaatan ühe silmaga iluuisutamise EM'i. Pole kaua aega kirjutanud peaks võrduma pika sissekandega, kus on ohtralt sündmusi. Aga neid sündmusi polegi nii palju, ainult et sissekanne võib pikk tulla lihtsalt nende sõnade pärast.
Eelmisel nädalavahetusel olid mõlemad puhkepäevad täis. Laupäeval käisin sõbranna sünnipäeval ning õhtul veel teistel inimestel külas, kus sai harjutatud mõningaid tsirkusetükke otseses mõttes. Pühapäeval toimus väike matk Tallinnast väljas ja pärast mõnus istumine tädi juures.
Võtame eelmise koolinädala kiirelt kokku. Igal päeval oli raskusi ärkamisega, hommikul oli külm oodata trolli ja koolis oli vahetpidamata üks väsimus. Siiski olen ma õnnelik, et mata töö sain puhta 5 üle mitmete aastate. Ja neljapäeval vist surid trollid poole tee peal välja, nii et natuke jalutamist autoteel .. how fun is that?!
Täna, praegu on päev enda jaoks. Istun kodus ja vahepeal õppisin, et mitte mingi hinna eest ei peaks seda homme tegema. Vahepeal tegi kass ulakust, nimelt ta tegi oma kassihäda mu heegeldatud saabastele ... Minu kurjustamise peale ei näidanud ta mingit hirmu, vaid asetas end soojale radiaatorile, kus on tema uus magamistkoht. Ise vaadates jääb küll mulje, et seal on ebamugav. Minul igatahes on siin diivanil hea olla ja kohe on veel parem, kui ma tean, et uus sissekanne on tehtud üle pika aja. Jällekirjutamiseni!

Nii ja naa

Pole ammu kirjutanud siia, see ei tähenda, et ma poleks blogi külastanudki. Mul lihtsalt pole olnud midagi kirjutada või oleksin iga päev pidanud üles märkima mõtetud koolipäevad? Või üles kirjutama oma mõtteid, emotsioone .. mis olid ja on ka praegu positiivsed ning negatiivsed. Tuju pole viimasel ajal olnud hea. Üritan väikestest asjadest rõõmu tunda .. vahel õnnestub, teinekord kurbus saab võitu.
Vähemalt täna on reede ja tulemas on teguderikas nädalavahetus.


[ Owl City - Fireflies ] - laul, tänu millele lülitan end ümbritsevast välja

"Oli tore päev."

Mis puutub pealkirja, siis mitte ainult tänane päev polnud tore, vaid selle lausega tahan kokku võtta oma terve vaheaja. Ja minuarust on see lause saanud tuntuks just kellegi tuntud inimese suust. Paar päeva on blogis vahele jäänud ja ausalt öeldes, olid need täitsa tavalised. Reedel toimus väike shopingutuur empsiga ja mina lootsin saada midagi riidepoolist, aga tühjagi. Laupäeval möödus enamus päevast kodus, vahepeal olin Õismäel. Aga täna, vaheaja viimasel päeval, käisime kahest maakodust läbi ja ühtlasi toimusid ka kuuse matused. Natuke kurb oli ju visata see maja ette prügikasti võimis? Niisiis jätsime kuuse ühte maakodusse, kus siis mingi aja pärast põletame kuuske väärikalt ahjus. Maakodudes oli niii palju lund muidu, et läbi lume rassimine väsitas jalad jubedalt ära. Peegelkaamera oli ka kaasa ning mõned hetked said jäädvustatud.
Praegu kirjutan siin ja mõttes tuletan meelde eelmise nädala pühapäeva. Isegi siis oli mul juba tujuke kurb, et ainult nädal on veel puhkamiseks. Kas siis praegu peaksin ma nutma juba, et homme ei saagi enam magada?! Igatahes järgnev veerand pole küll minuarust ootamistväärt ja läbi on üks minu lemmikutest vaheaegadest. Vähemalt saab näha mõningaid kalleid inimesi. Jällekirjutamiseni!

AVATAR!

Kolmapäev

• tõusin ülesse
• sõin kiiruga hommikust
• läksin ellerheina
• laulsin
• tulin ellerheinast
• kodune logelemine

Neljapäev

Tänane päev ongi seotud pealkiraga. Kuna filmimaailma kõneaineks on film "Avatar", kuna "Avatar" on uskumatult edukas, kuna miljonid inimesed kiidavad "Avatari"; leidsin mina endale paraja päeva, et minna seda vaatama. Ja ka mina olen üks paljudest, kelle jaoks on "Avatar" ülekõige! See film on esimene, mille iga hetk haaras kaasa. Ei tulnud kordagi mõtet pähe, et "tuleks juba huvitavam stseen" .. jne. Igatahes see oli päeva tipphetk! Muidu niipalju "Avatari" sisust, et ... Sündmustik leidis aset planeedil, nimega Pandora, mis oli uskumatult loodusime Maalastele. Seal kõrgusid tohutult pikad puud, kõrgemal hõljusid lendavad mäed, mägedelt voolasid alla kosed. Pandora elanikeks oli Nav'i rahvas, kes olid väga pikad, võrreldes inimestega. Nad olid sinised ja täna oma kõrvadele, suurtele silmadele ja sabadele, meenutasid natuke kasse. Pandora planeedil olid juba tükk aega Maalaste baasid, kuhu saabusid sõjaväelased või kes iganes nad ka ei olnud. Nende hulgas oli ka peategelane Jake Sully. Tema oli ka üks Nav'i rahvast .. noh, kuidas nüüd öelda. Tema aju ühendati vist kinnipüütud Nav'ilasega. Ja nii oligi, et ühel missioonil kadus ta metsa, kui teda jälitas tohutu metsaelukas. Seal kohtus ta Neytiriga, kes juhatas ta oma rahva juurde. Kuigi põliselanikud suhtusid temasse alguses umbusklikult, suutis Jake saada ka ise osa nendeks ning nende usalduse võita. Jake oli ka see, tänu kellele suudeti vastu hakata Maalastele rünnakule, kes olid juba kaua tahtnud Pandorat täielikult hõivata. Filmi lõpus ei saanudki ma aru, kas Jake Sully jäi sinna elama. Aga jah, ma pole hea filmikirjeldaja, aga asi seegi. Ütlen ka neile, kes pole seda veel näinud .. MINGE KINDLASTI VAATAMA AVATARI. Ja uskuge mind, 3D elamus kinos on supper! Siin ka mõned filmist võetud pildid:

AHJAA. Kui teil on terav silm, siis juhtute filmis nägema sini-must-valget (aga mitte lippu)!

Cheeeeer!

Üks tore, soe, külm, söögirohke päev said veedetud kalli inimesega, endise ellekakaaslasega. Saime juba Tammsaares kokku, kallistasime ning jutt läks kohe lahti külma saatel. Kohevarsti tuli ka troll, linnas jäime ootama trammi ja küll sel läks alles aega. Umbes 20min ootasime kindlat numbrit, aga meie õnnetuseks läks mööda kaks Ülemiste trammi. Vahepeal, kui me ootasime, tuli üks kodutu meie juurde. Oma umbkeelse eesti keelega seletas oma õnnetut olukorda ja palus raha. Me ei saanud andnud .. mitte et me oleksime halvad inimesed. Lõpuks tuli mingi tramm juba teise numbriga, aga mitte meie oma. Ikkagi läksime peale ja põhimõtteliselt kohe läksime maha, et minna bussi peale. Varsti olimegi jaapanirestoranis Sakura, mis oli minu teine einestamine seal. Seekord olim julgem ja lastemenüü asemel valisin Udoni, mis on siis nuudliroog. Meie nuudliroa juurde kuulus kauss kanapuljongiga, mis oli kalamaitseline. Kuna maigustoitu me seal ei võtnud, läksime Mc'i. Ja ma ei teadnudki, et seal on tehtud ümberkujundus, wow. Mööbel võis küll oma värvidega jätta ilusa pildi, aga polnud ülde praktiline. Kohti oli vähe ning istuti külg-külje vastu. Vähemalt McFlurry ja burks olid head. Pärast söömist läksid meie teed lahku. Vahepeal hüppasin ka kaltsukast läbi, sealt ei leidnud midagi. Siis läksin poodi, et osta Daimi ja jäätist, et teha enda McFlurryt (selline isu tuli selle järele!). Nüüd lähengi kokkama, nägemist!

Oli vast päev!

Ja oligi nii, Halenaljakad juhtumid leidsid aset peale juuksurikülastust. Alustame hommikust, mis oli nagu igapäevane. Tõusin vaikselt ülesse, riietusin, sõin ning asusin teele. Aga jah, täna ma käisin juuksuris kuigi muutused pole väga suured. Lasin katkised juukseotsad ära lõigata salkupidi. Muidu olid mul ennem hoopiski teised kavatsused, nt. Rihanna soeng ja punased juuksed.. whaaaaat?! Niisis juhtumid algasid peale juuksurit. Esiteks, kui ma olin juba juuksurisalongst lahkunud, tuli mul meelde, et arve jäi maksmata. Õnneks oli juuksur meie peretuttav, nii et pahane ta polnud. Aga kui sain makstud ja jälle minema, oli kõnnitee autodest blokeeritud, et ma kõndisin mööda autoteed. Õnneks lasi ainult üks mulle signaali ja mul oli piinlik. Okei, sain lõpuks kõnniteele ning eesmärk oli minna bussipeatusesse, kuhu ma ei jõudnud. Vaid kõndisin hoopis sellest peaaegu km edasi ja alles siis tuli meelde, et ma pidin bussikasse minema. Siis ma nägin trollipeatust ning hakkasin sinna poole minema, AGA tee oli jälle blokeeritud, kuna majakatuselt visati teele purikaid ja lund. Oli võimalus minna autoteed pidi edasi .. mina igatahes ei võtnud seda riski ette. Jäin trammi ootama, et sõita tagasi bussipeatuse juurde. Sain bussipeatuses maha, kui kohevarsti oli nr 36 kohal, yay. Ma juba lootsin, et kõik laabub hästi. Jällegist EI! Buss ei avanud uksi ettenähtud peatuses ja üsna paljud inimesed pöörasid oma pahased pilgud juhi poole. Läksin siis teises peatuses maha. Kõndisin tagasi ning trolli peale ja koju. Seal meisterdasin kõrvarõngapaari endale - lipsud .. voilaa. Praegu vaatan Koduperenaisi ja homme saan kokku ühe kalli inimesega, keda pole kaua aega näinud :). Ciao!

.. sajab väljas ikka valget lund

heijaa. Ma suutsin täna minna magama nii varahommikul, kl 03:00 ajal. Loomulikult mul soovitati minna unemaale enne uut kuupäeva , sest täna oli varajane tõus. Aga ma teadsin juba ette. et mitte kuidagi ei saa ma sõba silmale ning ma ei tahtnud voodis igavledes lebada. Niisiis ma vaatasin niisama oma natuke segamini lauda ja pilk jäi " Breakfast At Tiffany's " komplektile, kuhu kuulus ka DVD. Kuna ma polnud seda fllmi varem näinud, otsustasin, et hakkan seda vaatama, lootes, et uni tuleb peale. KUS SA SELLEGA! Film oli vägagi huvitav, nii et see tuli lõpuni vaadata.

Kui sai magatud ja ärgatud ning muud hommikused toimetused tehtud, läksime sugulaste suurde. Nad elavad maal, mere ääres, ümberringi männid ja kiviaiad - minu lemmikpaik!! Ilm oli seal eriti tuisune, vähemalt see oli hea. Muidu oli meil selline kartus, et lund on nii palju ja me ei jõuagi kohale .. aga jõudsime, kuid lund oli ikka väga palju. Päris naljakas oli see, et sugulaste aed, mis eraldab rannaliiva sambla- ja rohumaast, oli kinni külmunud. Ja kuna ma olin fotoka kaasa võtnud mere pärast, pidin ringiga minema rannale. Uhh, pidin kõvasti pingutama .. lumi oli kõhuni. Pildistades külmusid mu näpud nii väga ära, nagu tundus, et mul oleks kangreen. Aga teades, et teised läksid jalutama, kõmpisin neile järgi lõpuks. Neid keda ennem ei näinud, kallistasime ja soovisime head uut aastat. Tee peal kelgutasime, pildistasime ja rääkisime juttu. Et hakkas juba vaikselt hämarduma, läksime tuppa sooja. Seal rääkisime edasi, sõime, vaatasime telerit ja tundsime mõnu heast õhkkonnast. Lõpuks oli aeg koju minna kuigi mina ei tahtnud eriti. Järgmine kord jälle!

Tule mu rüppe, 2010!

Head uut aastat ka! Nii palju mu vanaaastaõhtu saatmisest, et me olime hoopis kodused.. natuke, kui äkitselt tuli issil mõte minna Nõmmele uut aastat vastu võtma. Tegelikult ma ei viitsinud minna, aga siiki neelasin mittetahtmise alla ja läksin nendega kaasa. Minu jaoks oli kõik see suhteliselt uus niimodi rakettide laine all olla, sest et muidu on meil vanaaastaõhtud omamoodi rahulikult möödunud. Kui oli paugutatud ja šampus joodud, läksime koju. Edasi ma nautisin uut aastat heade saadete saatel ning magama sain alles poole 5 ajal.
1.jaanuar hommik algas sellega, et läksin järjekordselt televiisori ette. Et mitte olla terve päev kodus, vaatasin Shreki 3 ära ja läksime vanalinna .. küll oli ilus! Tegin paar pilti ja üks õnnestunumatest tuli vanalinna panoraampilt.
Praegu vaatan Potterit ja nurun vanematelt, et nad tooksid midagi head poest. Homme lähen linnast välja
muidu. Ciao!








- õiges suuruses pilt on suhteliselt udune