Mis tuli, see läks

25.detsembril

...ja ongi jõulud läbi, need kolm päeva, iga päev omamoodi eriline. Läbi on ka jõulueelsed tegutsemised , veidi kurb võimis ? Aga järgmine sündmus on ootamisväärt - vanaaastaõhtu , mis on tegelikult kohe-kohe ukse taga. Ma avastasin, et ei ole kirjutanud ka vahepeal .. ma ei kirjutanud meelega :3, et saaks ikka pikemalt kirja panna. Alustame 24.detsembrist, mitte hommikust enam (sellest ma kirjutasin juba samal päeval). Igatahes õhtul läksime tädi juurde pidusöömale, ta elab linnast väljas, et seal oli veel rohkem lund. Mul tekkis täielik jõulutunne .. lumi, kaminas prõksuv tuli, jõulukuusk, rikkalik toidulaud, head inimesed .. Niisiis söök oli hea ja kui olime lõpetanud, läksime emme-issiga jalutama ning tagasitulles kiirendas iss sammu, eh nagu teada. Ta läks autost võtma kingikotti ning viis selle maja taha akna juurde. Tuppa minnes venna juba küsis, millal jõuluvana tuleb ja siis kuulsime koputust. Akna taga oli lausa 2 suurt kingikotti ning minu iss pandi kinke jagama. Eks kõik kandsid mingi luuletuse või laulu ette .. oma kinkidega jäin rahule :) ja kui trall sai läbi, vaatasime veel "Charlie ja šokolaadivabrikut" ning seadsime end kodu poole.
Omamoodi jõuluõhtu jätkus 25.detsembril, aga juba vanaema juures, kuhu kogunesid emapoolsed sugulased, ka seal oli söögilaud, aga kingid andsime üksteisele juba ennem. Ma eriti ei viitsinud lauas istuda, kui olin söömise lõpetanud, vaid venitasin end teleka ette ja vaatasin "Arktika lugu", mis on mu lemmikutest filmidest, kuna kui on tegemist Arktiaga, siis olen kindel vaataja. Niisis üsnapea läksime koju jälle ..
26.detsember oli päev, mil me külastasime surnuaedu, käisime vaatamas omaksete haudu, panime mõned kuuseoksad ja küünlad sinna. Millegipärast meeldivad mulle surnuaiad, aga ma tean, et mida vanemaks sa saad, seda vähem need sulle meeldivad, nii on mu vanaema seda öelnud. Aga miks need mulle meeldivad? Seal on just nii rahulik, eriti talve ajal. Puud on lumega kaetud, hämaruses on näha küünlaid põlemas .. nii ilus ja mul oli ka põhjust teha mõningaid pilte seal. Kui olime juba 4 surnuaeda külastanud, läks mul süda pahaks (PÕHJUS TEADMATA, ilmselt oli autos palav) ja selline uni kippus peale, et läbi unesegase mõmina ütlesin vanematele, et mina enam kaasa ei tule ja magama ma jäin ning järgmine sihtpunkt, kui ma üles ärkasin, oli kodu.
Praegu on juba pühapäev, üsna tavaline päev. Alates kella 12'st olen ikka veel voodis, vaatan telekat, õues on lumine, Mustu (mu kass) lebab jalutsis ning praegu lõpetan kirjutamise ... LÕPP